MEIE LUGU
Raasiku meierei vana valge hoone seisis pärnade all kaua tühja ja kõledana. Kuni massiäri ja maaletoojate pidu hakkas pikapeale õllesõpru tüütama. Kaua sa jaksad pastöriseeritud plekkpurgiõlut rüübata – pole sel õiget maitet, lõhna, ega tunnet. Aga elu on rohekm väärt!
2013. alustas elava õlle sõpruskond Eestisse sobiva elava õlle tehnoloogia otsimist. Kõrvutati Tšehhi, Saksa ja Austria tegijate kogemused ning soetati Raasikusse esinduslikud roostevabad õllekeetmise ja kääritamise mahutid koos vajalike kraanide ja mõõteriistadega. Viru-Nigulast, Baierimaalt ja Viinist pärit õlletehnoloogide töö tulemusena hakkas katse-eksituse meetodil viimaks Raasiku Õlletehase kraanidest voolama Raasiku päris oma esimene elav õlu, samsugune klassikaline õlu, nagu seda tunti juba tuhat aasta tagasi!
Raasiku - vanasti Rasik
Maanteelint Tallinnast Ida poole ei lase hästi märgata iidseid sammaldunud kiviaedu, aimata muisteid põlde kiviklibusel rannamaal. Peatus keisrinna Katariina aegsel postimaantee sillal sunnib küsima: „Milleks siia keset lagedat maad selline masiivne kivisild?“
Professor Lang väidab, et juba 5000 aastat tagasi rajasid siia, Rebalasse, oma paikse kodu endised kütid ja korilased, balti hõimud, kes võisid juba rääkida ürgset eesti keelt. Leidub uurijaid, kes arvavad, et rändhõimud hakkasid kive korjama ja paikselt põldu harima ka sellepärast, et kasvatatud viljast kolde kuumadel kividel õlut kääritada. Või nimetati seda mõduks?
Iidse silla all Jõelähtme! voolab Imeline jõgi, mis tekib ja kaob, uputab ja kuivendab. Aga vesi temas on hea ja puhas – lõhe armastab siin kevadeti kudeda ja kohalikust veest õlu kannus kobrutada...
Igatahes 1266. on mainitud Raasikut tsisterlaste kloostri asukohana, munkadel oli aga juba oma pruulikoda. Raasiku kuulus siis Padise kloostri alla, nagu muide ka kalastuskoht Soome rannikul, mida tänapäeval tuntakse Helsingi linnana.
Jõelähtme jõe kaldale, üsna muistse ohvriallika lähedale, rajas mõisa, veski ja pruulikoja Rootsi väepealik Pontius De la Gardie, kes ise küll uppus Narva jõkke ja on maetud Toomkirikussse. Läbi pimeda keskaja, usupuhastuste, sõdade ja tatarlaste röövretkede edendasid Raasikut tuntud balti aadliperekonnad – Taubed, Stackelbergid, von Bohmid, Brevernid, kes olid kindralid, riiginõunikud, diplomaadid. Alati pärast häda ja viletuse möödumist ehitati esmalt üles viinavabriku korsten, järgnes õlletegu ja taasavati, sest Tallinn ju nõnda lähedal.
Kuni 1774. aastal saabus Pariisist Raasikule Vene diplomaat Herman Ludwig von Löwenstern, tulevane Eestimaa asekuberner. Taas ehitati uus piiritusevabrik, auru- ja tuuleveski, meierei, pruulikoda ja kõrts.
Krahv von Löwensterni sidemed Peterburi ja Pariisiga aga mängisid olulist rolli mitte ainult Raasiku vaid ka Ameerika ajaloos.
John Quincy Adams, USA 6. presidendi lugu
Igal müüdil olgu kodumaa, legendil ajalooline tõepõhi all.
Tõepoolest, 28. aprillil 1814 murdis Peterburist saabuv postitõld üle Jägala kärestiku ukerdades telje ning Raasiku kevadpori takistas sõitjatel õhtuks Revelisse jõudmist. Liiatigi oli meri jääs ning Ameerikast saadetud aurik ei pääsenud Taani väinadest kaugemale.
John Quincy Adams oli president Madisoni poolt määratud USA esimene suursaadik Venemaal just Napoleoni sõdade aegu. Kui kasakad kappasid Pariisi, kündes prantsuse kulinaariasse sügavaid jälgi karjetega „bistroo“ ning nõudes hobuselihalõike „beauf a la tartar“, siis J. Q. Adamsi keelteoskus ja ameeriklaste rahuvahendusmissioon sõdadest väsinud Euroopas viisid õukonnas kokku diplomaadid Adamsi ja krahv Löwensterni.
Aprilliõhtu Löwensternide Raasiku mõisas ei saanud aga kuidagi sulgedega serveeritud luigepraadiga alata, kohv jahtus kannus ja muusikud istusid sabakuued kortsu....
Teadmishimuline ameeriklane viibis ikka veel Raasiku kõrtsis uurides Kivimäe Antsu käest, mida tähendab maa alla kaduva jõe nimi Jõelähtme?
Saksa ja soome segakeelt abiks kasutanud tulevane USA president mõistis küllap varsti, et parem on jätta tarkuseterade tagajamine, unustada seisused ja diplomaatia ning nautida suitsuses kõrtsiruumis rämedat kohaliku melu, liiatigi kui ehe ja elav õlu vaadist vahutades kannu jooksis.
1825. valiti John Quincy Adams USA 6. presidendiks. Oma 5-köitelises päevaraamatus meenutab ta Revelisse sõitu mõistukõnes: „Kui Sinu püüdlused tiivustavad teisi inimesi unistama rohkem, õppima uusi tõdesid, saavutama sihte, siis oledki sa liider.“
Kõrtsid, kloostrid, õlletegu ja „lose weiber“ ehk vabad naised :)
Riia linn oli kord ammu koos toomkirikuga maha põlenud just sellest, et õlut tehti lahtisel tulel, samas praeti ka seakintsu ning põlev rasv süüdanud kogu linna. Tallinna magistraat keelas linnamüüride vahel igasuguse lahtise tule tegemise, ent tsunftid hoidsid karmilt õlletegemise õigusi ikkagi sakslaste käes. Linnamüüride taga aga tegutśesid eestlastest õllepruulid ja õllekandjad ning Kalamajas, Nunnes, Rannavärava taga ja Viru väravate eeslinnades oli vähemalt sadakond kõrtsi, kus alamrahvas, sõdurid, meremehed, kaupmehed ja uljad linnavurled jõudeolekut nautisid. Igas kõrstis oli ametis ka mõni vaba naine või ettekandja, kes tööpäeva lõppedes väsinud ränduri väljaulatuvaid kehaosi peotäie vaskmüntide eest kuni õnneliku lõpuni silitas. Linnaarhiivis on dokument „Kurzer Auszug der Huren anno 1660“, milles kurdetakse kellegi Raasikult pärit Sajinagka Jahni üle Külma kõrtsist, kes raehärrade moraalijutu eest olla koos vennaga maale pagenud. Raeisandad leidsid seejärel Rannavärava mäelt Röhmeri kõrtsinaise Lisbethi tütre, kes õllevaadil ühe meremehega olla sündsusetut asja (unzuhct getreinen) toimetanud. Võllamäelt, aga, kus kunagi oli Hansapank, ehk tänane Swedbank, leiti Heinrich Bode kõrtsi kaht hoora poodu riietega põgenemas. Tollal usuti, et hukatu riided aitavad õlleäris edasi...
Kiimas vagamehed lõid ristimärgi ette ja kõmpisid hõlmade lehvides linnaväravast sisse aruannet kribama.
Raasiku pastori Wrede kroonika mainib Harj -Jaani kihelkonnas Takko, Nippi, Raudarro, Rauoja, Uddara, Proma ja Keppa kõrtse. Hobuvankriga rändurmeest juhatas maalt linna joomakohtade vonklev rada: Võtke heaks või pange pahaks! Puhake jalga! Ostke ära!